Vee magestamine

„Ole hea ja too mulle vett!“ palus Lily Maxilt, ise armsalt ripsmeid plaksutades. Too aga ei lasknud end häirida ja pikutas edasi sooja päikese käes. Lily kordas oma palvet. Max ajas end püsti ja osutas  nende ees laiuva kauni lõputu mere poole. „Aga palun! Hüppa sisse! Seal on nii palju vett kui soovid.“ Seejärel lisas Max veidi päevituskreemi ja võttis oma algse poosi.

„Max?! Ma pidasin silmas joogivett,“ selgitas Lily.  „Ma ei saa ju merevett juua. Kas tahad, et ma haigeks jääksin?“

„Ei jää sa midagi haigeks. Lihtsalt näed natuke hallutsinatsioone ja võib-olla saad ka väikese ajukahjustuse. Aga liiga palju ära siiski joo," vastas Max mesimagusal häälel.

Lily mõistis, et Maxist asja ei saa, tõusis püsti, pani omale mütsi pähe, et end võrratu Kreeka päikese eest kaitsta, ja suundus kioski poole. Pärast vee ostmist pöördus Lily tagasi. Max märkas teda tulemas ja tõusis ootavalt istukile.  Lily lähenedes oli aga märgata Maxi pettumust: „Mulle sa ei toonudki midagi...“

Lily pilgutas silmi. „Kas sa enda ees laiuvat Vahemerd ei näe? Mine too sealt endale vett, kui soovid,“ vastas ta vaid.

„Tead küll, et see ei ole tõhus,“ võttis Max üles oma lemmikteema. "Selleks et merevett juua, tuleb seda eelnevalt magestada, mis ei ole aga tõhus. Selleks kulub liiga palju energiat.“

„Vabanda, aga kas sa elad ikka veel 21. sajandil, kui vee magestamine polnud veel energiatõhus?“ küsis Lily pilkavalt. „Tänapäeval joob väga suur osa elanikkonnast puhastatud või magestatud vett.“

Max tõusis püsti ja jätkas kirglikult: „Vee magestamine on palju kallim kui magevee saamine jõgedest või põhjavee ja isegi taastöödeldud vee saamine. Kuna paljudel inimestel puudus vanasti ligipääs mageveevarudele, pidid teadlased otsima joogivee saamise võimalust sealt, kus vett oli külluses – merest.

Membraanide abil on teadlased juba pikka aega vett filtreerinud. Kõik membraanid on põhimõtteliselt pisikeste augukestega materjalid, mis blokeerivad suuremad osakesed, võimaldades väiksematel läbi minna. Kui augukesed on piisavalt väikesed, siis lasevad nad läbi ainult vee molekulid ning kõik muu filtreeritakse välja. Selle meetodi abil eraldati veest ka toksilised osakesed. Samas oli see aga soolatustamiseks liiga kallis viis.

Teine meetod soola ja muude saasteainete eraldamiseks oli soolase vee keetmine ja auru kogumine. Aga ka see oli ebaefektiivne.“

Lily jõi pudelist vett ja küsis siis, kas Max teab, et inimesed koosnevad rohkem kui 70% veest. Max ei osanud arvata, kuhu Lily oma küsimusega tüürib, ja jäi ootama.

Lily selgitas, et taas oli loodus leidnud probleemile lahenduse – biomimeetilised membraanid. Inimesed, loomad ja taimed koosnevad rakkudest. Igat rakku ümbritseb membraan. Osade loomade ja taimede rakkude membraanid sisaldavad erilist tüüpi valke, mida nimetatakse akvaporiinideks.

Tänu akvaporiinidele võib vesi väga kiiresti läbi rakumembraanide liikuda, samal ajal kui teised molekulid seda ei saa. Akvaporiinid seovad end valikuliselt veemolekulidega ja lasevad ainult need läbi. Seda tüüpi vee transport on väga tõhus ja seda on kasutatud vee magestamise membraanide parendamiseks ning nende tegevus- ja energiakulu vähendamiseks.

Max oli seda kuuldes üllatunud ja janune. Ta tegi Lilyle komplimendi ja üritas talt samal ajal veepudelit kätte saada.  Lily oli aga kiirem:

„Kui sa soovid vett juua, siis mine ja osta seda kioskist ise või alusta siin kaunil Kreeta saarel oma isikliku vee magestamise äriga. On selge?“