Ravimite kohaletoimetamine

Heathrow lennujaamas oli Max hõivatud videomängu mängimisega, samal ajal kui Lily igavles ja ootas värava avamist. Max keeras oma keha vasakule ja paremale, hoides oma õhukesest ekraanist tugevalt kinni. Tundus, nagu ta oleks üritanud midagi vältida. 

„Mida sa seal teed?“ uuris Lily pooleldi uudishimulikult, pooleldi uniselt. Max vastas Lily poole vaatamata ja hoolega mängule keskendudes kiiresti: „Usu või ära usu, aga ma teen oma kodutööd.“ Lily oli nii üllatunud, et läks asja ligemalt uurima.

„Tõsiselt räägid või? Me reisime mööda Euroopat, meil on veel viis päeva, enne kui tagasi koju läheme, ja sina teed koduseid ülesandeid?"

„Jah, räägin täiesti tõsiselt,“ vastas Max püsti hüpates ja mingit nähtamatut tõket ületades. Ta näis olevat oma tahvelarvuti külge kui liimitud.

„Mis kodutöö see on, et see sind nii paelub?“ küsis Lily Maxi kätt nügides. Max peatus ja manas näole väga valuliku ilme. Ekraanil peegeldus kumavate tähtedega suur kiri „MÄNG LÄBI“.

„Oih!“ pomises Lily. „Anna andeks!“ Max istus pettunult oma toolile tagasi. „See oli minu füsioloogia kodutöö! Pidime vereringes nanoroboti viiruse peale juhtima,“ selgitas ta kurval häälel.

Lily vaatas Maxile imestunult otsa, nii et Maxil tuli edasi seletada. Nanomõõtmetes, mis tähendab skaalat, mis on miljard korda väiksem kui meeter, on nanotehnoloogia loonud võimaluse avastada edukalt haigusi nende varajases staadiumis ning viia ravimid nanoosakeste abil kindlate rakkudeni. Tänu nanotehnoloogiale saab vähendada operatsioonide ja farmatseutilise ravi kõrvaltoimeid.

Nutika ravimite sihtimise süsteemi jaoks on vaja kolme komponenti. Esimesena on tarvis suunatud rühma, milleks saab olla kas valk, antikeha või laetud molekul, mis tunneb probleemse sihtkoe ära ja seob end sellega. Teiseks vajame kandjat, mille külge ravim kinnitada, ehk teiste sõnadega vajame midagi, mis ravimit kannaks. Selleks võib olla liposoom, nanoosake või makromolekul, nagu proteiin, DNA või süsivesik. Viimasena vajame ravimit, mis kude raviks.

Et keha immuunsüsteem kandjat ei hävitaks, tuleb kandja pind katta bioloogiliselt sobiva polümeeriga. See polümeer töötab nagu nähtamatu kate, mis teeb ravimi immuunsüsteemile nähtamatuks. Peale varjamise võib see muuta ravimi ka vähem mürgiseks. Üks selline populaarne polümeer on polüetüleenglükool ehk PEG.

Teine selline ravimikandja on nanorobot. Need on mikroskoopilised sünteetilised või isegi bioloogilised seadmed, mis tunnetavad ja töötlevad infot ning tegutsevad nanomõõtmetes. Neid seadmeid saab kasutada diagnostika ja ravi eesmärgil. Probleemi avastamiseks kasutavad nad oma sensoreid ja seejärel liiguvad nad vereringes õigesse kohta, kus vabastavad ravimidoosi. Nanorobotid pääsevad ligi inimkeha piirkondadele, kuhu on teisiti kas raske või võimatu jõuda. Nende väiksuse tõttu saab neid minimaalselt sekkuva operatsiooniga hõlpsasti kehasse sisestada. Nad avastavad haigusi nende väga varajases staadiumis ning suudavad nakkustega kehas võidelda. See on nagu uus võimas sõdur, kes lisatakse immuunsüsteemi armeesse. See on valgeliblede ja teiste looduslike kaitsemehhanismide liitlane.

„Ravimite manustamise süsteeme on välja töötatud diabeedi, vähi, AIDSi, Alzheimeri tõve ja paljude teiste haiguste jaoks,“ ütles Max kokkuvõtvalt, näidates oma tahvelarvutis olevat keerukat vereringe simulatsiooni koos seal navigeeriva nanorobotiga.

Kuid Lily oli kiirem. Ta haaras seadme ja vajutas ikoonile „START”. „Ära muretse, Max!“ ütles ta. „Teen su kodutöö sinu eest ise ära," lisas Lily mängima asudes ja sihtmärki leida püüdes, liikudes läbi arteri ja proovides punaste verelibledega mitte kokku põrgata.