Fotogalvaanika

Max ja Lily nautisid oma õhtut tüüpilises Pariisi kohvikus. Kui viimased päikesekiired olid horisondi taha kadunud, süttisid Eiffeli torni tuled, mis andsid linnale selle ebatavalised öised värvid.

„Kas teadsid, et 2013. aastal kehtestati valgustuse keeld?“ alustas Max. „Kõik kauplused ja mitteeluruumid pidid oma sisevalgustuse hiljemalt kella üheks öösel välja lülitama.“

„Olen kindel, et sellega vähendati süsinikdioksiidi heitkoguseid, kuid natuke kurb on see ikkagi... Pime tuledelinn…?“ ütles Lily. „Aga vaata seda imelist vaadet!“ lisas ta, osutades sädelevale Eiffeli tornile, ümbritsevatele valgustatud ausammastele ja muuseumidele. „Ja nad on kõik valgustatud tänu päikeseenergiale. Kas sa seda fuksiaroosat hoonet näed? Värv, mida selle hoone värvimisel kasutati, sisaldab tegelikult orgaanilisi päikesepatareisid.“

Max pööritas silmi ja hakkas naerma: „Fuksia?! Kas see on üldse värv? Ja ära pane mind orgaanilistest päikesepatareidest rääkima. Kas sa üldse tead, mida sõna „orgaaniline“ tähendab ja mida üks päikesepatarei endast kujutab?“

Lily ajas end toolil sirgu ja vastas Maxi väljakutsele. Alustuseks selgitas ta, et päikesepatarei on seade, mis neelab päikesevalgust ja teisendab selle elektrienergiaks, mida saab kasutada kas otseselt (näiteks lampi põlema pannes) või patareidesse ladustades.

„Orgaaniline päikesepatare,“ jätkas Lily „mida nimetatakse ka plastpäikesepatareiks, on valmistatud polümeeridest või fullereenidest, mis on süsiniku aatomitest koosnevad kerakujulised molekulid. Plastpäikesepatareil on plasti omadused: see on paindlik, odav ning kergesti valmistatav. Lisaks saab seda taaskasutada.

Ja tal on aegumiskuupäev, nagu enamikul plastidel.“ Max märkis, et traditsioonilised päikesepatareid on valmistatud ränist, mis kestab kauem ja on ka odavam. Seejärel näitas ta Lilyle oma mobiiltelefoni, millesse oli aku laadimiseks ränist päikesepatarei integreeritud. Ka Lily võttis oma mobiiltelefoni välja ja näitas selle paindlikku ja moodsat, orgaanilisest päikesepatareist valmistatud ümbrist. Seda nähes hakkas Max naerma, sest tema seade laadis palju kiiremini. 

„Aga loeb mitte ainult see energia, mida nad meile annavad, vaid ka see energia, mis nende valmistamiseks ära kasutatakse,“ ei andnud Lily alla. „Orgaaniliste päikesepatareide valmistamiseks vajame vähem energiat ja energiatõhususest rääkides tuleb seda arvesse võtta,“ lisas ta.

Edasi jätkas Lily uue materjalide armee ehk vaskperovskiitide teemal. Need materjalid said omale nime kuulsa mineraloogi Lev Perovski järgi ja neid kasutatakse tõhusas ja jätkusuutlikus fotogalvaanikas. Need ained sisaldavad oma struktuurides nii anorgaanilisi kui ka orgaanilisi osasid. Neid materjale leidub külluslikult, nad on jätkusuutlikud ja väga tõhusad.

„Heakene küll. Kui me tõhususest räägime, siis miks ei kasutata päikesepatareide valmistamisel galliumarseniide? Vot see on alles efektiivsus! Lisaks on need väga tugevad ja vastupidavad,“ nõudis Max.

„Aga…aga sellepärast, et need imeliku nimega keemilised ühendid võivad olla mürgised. Neid ei saa maa peal ringlusesse lasta,“ vastas Lily kurjalt.

„Just nimelt,“ ütles Max lõbustatult, „sellepärast neid kasutataksegi ainult kosmose päikesepatareides.“ Mis sa arvad, kust saavad satelliidid omale energiat? Nad ei ole ju elektrivõrku ühendatud,“ kiusas ta edasi.

Lily, kes oli aru saanud, et Max vaid narritas teda, rahunes maha ja naeratas. Ta toetas oma selja taas toolileenile ja vaatas ümbritsevaid hooneid. Kõik nad kumasid erinevates toonides, sealhulgas ka Eiffeli torn, mis oli kogunud piisavalt päikeseenergiat, et täiesti saastevabalt tervet linna valgustada.

Max püüdis Lily mõtteid lugedes teda taas õrritada. „Kas tead, et maksimaalse efektiivsuse saavutamiseks oleks pidanud kõik need hooned hoopis mustaks värvima, sest must värv neelab endasse kõik päikesekiired,“ ütles ta muheledes. 

„Mina tahan, et tulevik oleks küll jätkusuutlik, aga siiski värviline,“ vastas Lily naeratades.